Tuesday, June 2, 2009

MA ARMASTAN TARTUT AGA TARTU MIND EI ARMASTA
AKTSIOON EMAJÕEL



See pidi olema aasta 1994, mil ma nägin oma elu esimest pilvelõhkujat. See oli üks peegelpindadega kaetud risttahukas, mis liugles Emajõe sinetaval veepinnal. Ja tardunud halli Tartu linna rahvas ohkas kergendusega, kui objekt esimese jõekäänaku taha ära kadus- küllap haihtuski ta sinna igaveseks, küllap läks ära Venemaale. Aga ei! Miski ei triivi igavesti selle jõe voolu keskel. Kohe pärast esimest kurvi randus objekt mudasel kaldal kuivanud kõrkjate vahele. Sinna ajas ta oma juured, hakkas tasapisi kasvama ja juba mõne aasta möödudes pürstis Emajõe kaldalt üles kõrgele taevasse hiiglaslik pilvelõhkuja, särav ja peegeldav, justkui rakett, mis eemaldub sellest maastikust, mis ta sünnitanud on. Tartu sulges selle endast välja. Mina aga unistasin pilvelõhkujatest. Mind köitis nende juures see peegelduv sinine taevas koos helevalgete pilvedega. Ja aeg-ajalt fantaseerisin ma punakaspruunid üheksakordsed Annelinna majadki liivakivist karpideks lihtsaks ja peaaegu olematuks algmateeriaks, millest järgmine aste ehk ongi peegelklaasidega kaetud pilvekõhkuja- taevas? Jah, olen alati olnud taeva usku. Minu katedraal sai peegelduv, terav ja kandiline. Ma puhusin sellesse ühe teatava ookeanilise tunde, ma rajasin sinna oma altari.
Minu olemuslikust psühhogeograafilisest maastikust lähtuvalt väljendasid selle elemendid imaginaarset idakaart- minu jaoks ainuvõimalikku. Peegelpind aga hoidis reaalsuse kohal ja ütles otse välja, et kõik võib olla ka täiesti vastupidi ja samuti hoopiski olemata olla. Et see kõik võib olla sama hästi ka sitt ja prügi. Nagu ma isegi. Koos oma psühhogeograafilise maastikuga, mille keskpunktiks on Tartu fenomenoloogiline kuvand mäest, jõest ja taevast, võin ma koos oma peegelkastiga otsekohe Ülenurmele kolida. Tartu on koloniseeritud nende poolt, kes oma territooriumi kiivalt kaitsevad ja oma Tartu Müüti taastoodavad. Mina ei ole süüdi, et selle maalapikese nimi algab just T-ga.

I love Tartu, but it doesn`t love me back


Okei. Selgus, et pilvelõhkujate sisemusel on nende välispinnaga üsnagi vähe ühist. Selgus, et see, mis 94-ndal jõevees ujus, oli konkreetse taustalooga kunstiteos. Aga see, mis hiljem jõe kaldale kerkis, oli midagi muud. Olin asjadest valesti aru saanud. Eksimused visatakse minema, vigadest püütakse õppida ja siis proovitakse uuesti. Või siis sülitatakse kõigele näkku ja võidetakse mõlemad vääramatud jõud- nii õige kui ka vale. Mina istutasin oma altari otse iseenese tuiksoonele. Jätsin selle Emajõe roostikusse mitmeks päevaks seisma- otsustage ise, millega tegemist on.









Selliselt ta sinna seisma jäigi.




Ja kui ma paari päeva pärast tagasi tulin, avanes selline pilt.



Altar oli veest välja tõstetud, varastatud oli sellesse kuuluvat sümboolikat. Väliskesta oli jõudumööda purustatud.



Võib olla huvitav seista peegli ees ja püüda seda näiteks kruvikeeraja abil tükkideks kakkuda. Uuristada iseenese peegelpilti. Ja järsku, avastades peegli seest türkiissinise avause, milles on mõned Vene õigeusu ikoonid ja buddha-peakujud, asuda ka selle kallale.

Kokkuvõte: Skulptuur nimega "Secret Garden" (eksponeeritud Y Galerii näitusel "Hare Christmas, Hare Weihnachten") muutus prügiks- tartu trashiks- läbi Tartus viibimise. Ülenurmele sattumise eest hoidsid teda minu enda käed. Järelduste ja tõlgenduste rada saab olema lõputu ja väga valus.

This is how the site itself affects art to become trash.
Think again before you produce something.


No comments:

Post a Comment