It was in mid 80-s, when we, the children of Tartu, were playing with soviet gas masks. Everybody had one at home, out of order, of course. Gas masks were meant for all adult males in the city .The radio stations were playing Jean Michel Jarre Oxygene for some reason. River Emajõgi was full of waste these days. I was often daydreaming about a giant wels living in the river delta. I imagined a rose yellowish nuclear sunrise over lake Peipus. Missiles flying over the sunrise to the west, huge explosion shaking and taking control over Tartu- me and my family skinned alive and melting down. Those were the 80-s. Dzhokhar Dudayev lived in my neighbourhood. He later became the president of the Chechen Republic of Ichkeria.

¤¤¤

Emajõe vasakul kaldal, kus paljastatud devon kivistunult irvitab, asub üks imelik porine mülgas, mille pinnal on pidev ja tagasitulev läikiva õli kiht. Teatud psüühilises seisundis on võimalik sellest mülkast läbi hüpata ja sattuda igikestva devoni ürgmere eeskotta. See võib olla kasvõi üks süütu Lõuna-Eesti väikelinn nimega Äkke, mis on ümbritsetud jõepõhja vajunud tankidest kostuvate jämedate raadiolainetega.

¤¤¤

On the left bank of Emajõgi, where the devonian period is exposed as stoned- there is a muddy spot right at the shore. The mud`s surface is oily, it has always been like that. It is possible to jump into this spot in a certain psychological condition, and find yourself in the lobby of eternal devonian seas. The lobby- it might be an innocent town in South-Estonia, called Äkke, which is surrounded by rough radio-waves coming out of the sunken tanks of World War II, resting in the bottom of Emajõgi.

I will go and photo-shoot the oily spot asap. It is known, that every time something really bad happens in Tartu (bad accidents, people get killed or disappear), someone exits the spot.

Kontseptualistlik töö nr 2:

2. Kääbuse teekond

Conceptual work nr 2: The dwarf`s route

Kontseptualistlik töö nr 1:

1. Saar:

Conceptual work nr 1: The Island

THE SUMMER SHIT HAS ENDED, NOW ITS TIME TO MOVE ON WITH THE TARTU SHIT PROJECT. THE SUMMER SHIT HAS ENDED, NOW ITS TIME TO MOVE ON WITH THE TARTU SHIT PROJECT. THE SUMMER SHIT HAS ENDED, NOW ITS TIME TO MOVE ON WITH THE TARTU SHIT PROJECT. THE SUMMER SHIT HAS ENDED, NOW ITS TIME TO MOVE ON WITH THE TARTU SHIT PROJECT. THE SUMMER SHIT HAS ENDED, NOW ITS TIME TO MOVE ON WITH THE TARTU SHIT PROJECT. THE SUMMER SHIT HAS ENDED, NOW ITS TIME TO MOVE ON WITH THE TARTU SHIT PROJECT.

Sündmus nimega Tartu Trash lõppes hiiglasliku äravisatud riietest koosneva lõkkega "RÄMPS". Selle suits kattis enda alla suure osa Tartust aga võimud jätsid mingipärast sekkumata. Aga rämpsu ju ignoreeritaksegi.

The smoke coming from fire sculpture "TRASH" polluted a big deal of air around the neighbourhood, but nothing happened- trash is typically ignored.

MA ARMASTAN TARTUT AGA TARTU MIND EI ARMASTA
AKTSIOON EMAJÕEL

See pidi olema aasta 1994, mil ma nägin oma elu esimest pilvelõhkujat. See oli üks peegelpindadega kaetud risttahukas, mis liugles Emajõe sinetaval veepinnal. Ja tardunud halli Tartu linna rahvas ohkas kergendusega, kui objekt esimese jõekäänaku taha ära kadus- küllap haihtuski ta sinna igaveseks, küllap läks ära Venemaale. Aga ei! Miski ei triivi igavesti selle jõe voolu keskel. Kohe pärast esimest kurvi randus objekt mudasel kaldal kuivanud kõrkjate vahele. Sinna ajas ta oma juured, hakkas tasapisi kasvama ja juba mõne aasta möödudes pürstis Emajõe kaldalt üles kõrgele taevasse hiiglaslik pilvelõhkuja, särav ja peegeldav, justkui rakett, mis eemaldub sellest maastikust, mis ta sünnitanud on. Tartu sulges selle endast välja. Mina aga unistasin pilvelõhkujatest. Mind köitis nende juures see peegelduv sinine taevas koos helevalgete pilvedega. Ja aeg-ajalt fantaseerisin ma punakaspruunid üheksakordsed Annelinna majadki liivakivist karpideks lihtsaks ja peaaegu olematuks algmateeriaks, millest järgmine aste ehk ongi peegelklaasidega kaetud pilvekõhkuja- taevas? Jah, olen alati olnud taeva usku. Minu katedraal sai peegelduv, terav ja kandiline. Ma puhusin sellesse ühe teatava ookeanilise tunde, ma rajasin sinna oma altari.

Minu olemuslikust psühhogeograafilisest maastikust lähtuvalt väljendasid selle elemendid imaginaarset idakaart- minu jaoks ainuvõimalikku. Peegelpind aga hoidis reaalsuse kohal ja ütles otse välja, et kõik võib olla ka täiesti vastupidi ja samuti hoopiski olemata olla. Et see kõik võib olla sama hästi ka sitt ja prügi. Nagu ma isegi. Koos oma psühhogeograafilise maastikuga, mille keskpunktiks on Tartu fenomenoloogiline kuvand mäest, jõest ja taevast, võin ma koos oma peegelkastiga otsekohe Ülenurmele kolida. Tartu on koloniseeritud nende poolt, kes oma territooriumi kiivalt kaitsevad ja oma Tartu Müüti taastoodavad. Mina ei ole süüdi, et selle maalapikese nimi algab just T-ga.

I love Tartu, but it doesn`t love me back

Okei. Selgus, et pilvelõhkujate sisemusel on nende välispinnaga üsnagi vähe ühist. Selgus, et see, mis 94-ndal jõevees ujus, oli konkreetse taustalooga kunstiteos. Aga see, mis hiljem jõe kaldale kerkis, oli midagi muud. Olin asjadest valesti aru saanud. Eksimused visatakse minema, vigadest püütakse õppida ja siis proovitakse uuesti. Või siis sülitatakse kõigele näkku ja võidetakse mõlemad vääramatud jõud- nii õige kui ka vale. Mina istutasin oma altari otse iseenese tuiksoonele. Jätsin selle Emajõe roostikusse mitmeks päevaks seisma- otsustage ise, millega tegemist on.

Selliselt ta sinna seisma jäigi.




Ja kui ma paari päeva pärast tagasi tulin, avanes selline pilt.



Altar oli veest välja tõstetud, varastatud oli sellesse kuuluvat sümboolikat. Väliskesta oli jõudumööda purustatud.



Võib olla huvitav seista peegli ees ja püüda seda näiteks kruvikeeraja abil tükkideks kakkuda. Uuristada iseenese peegelpilti. Ja järsku, avastades peegli seest türkiissinise avause, milles on mõned Vene õigeusu ikoonid ja buddha-peakujud, asuda ka selle kallale.

Kokkuvõte: Skulptuur nimega "Secret Garden" (eksponeeritud Y Galerii näitusel "Hare Christmas, Hare Weihnachten") muutus prügiks- tartu trashiks- läbi Tartus viibimise. Ülenurmele sattumise eest hoidsid teda minu enda käed. Järelduste ja tõlgenduste rada saab olema lõputu ja väga valus.

This is how the site itself affects art to become trash.
Think again before you produce something.

Erkki Luuk

Erkki Luuk`s speech about the monuments in Tartu- how to approach and handle them.
Throw them into the river.

sharp-edged, acid, Real and impatient works by Taavi Novek

clean over-game over : this error occurs, when you play too much
the room or box, like "room nr 614600" is like an illusion that comes up, when you enter a room, it goes straght into the deepnesses
the blue one with an "A" in the left is the "ACID"- it characterizes the acid trip
the one with stripes and diagonal in the middle- well, what the fuck, like "fruit of the loom"- it is the illusion that the stripes are straight
"proof that WTC was not crashed"- in the concept WTC is the figure in the right and then you can see the plane
"Birds" shows you directly 2 birds and a moon in the background, the bird in the right seems to be shot

conclusion:
"shut down your desires,
you need to see more"
by curator

anon porx, "semiosfäärist biosfääri...ja tagasi"

the paradoxes of transfer

Anon Porx- "agrositt"

Work "Agro-shit": Agro refers to agriculture, naturalism and dirt. Among some subcultures it is an offensive term for hippies. But Anon Porx is focused on modernist and monumental abstract expressionism.

chaneldior, "tartu trash"

Trash giving it`s kisses to a supermarket in the middle of small, old and green town (might be one of the ugliest building on earth), some local politicians/businessmen, marginal but cool artists, etc.

Kirke Kangro, "the cemetery"

Taavi Novek, Anon Porx

Erkki Luuk

"kirumpää"

"elvin"

"mutt"

Anon Porx- tööd Tartu-Seattle`i aegadest

"grunge"

"grunge" ja "fresh air"

"nirvana"

"kurt cobain"

Anon Porx- a phenomena from the beginning of the 90-s, the Tartu-Seattle school- showing off the loser attitude and 90-s priorities. Some influences of Juri Lotman (his teacher) are remarkable in the "Kurt Cobain" painting.

Üks teemasse puutuv link Tartu prügi kohta.

Peagi laekub fotomaterjal Tartu Trash ekspositsioonist, Erkki Luuk`i ja chaneldior`i aktsioonist, Taavi Novek`i performancest, Emajõe-installatsioonist ja suurest tuleksulptuurist RÄMPS, mille suits kattis pool Tartut.

Media feedback is here.

On erakordselt hea meel esitleda maalikunstnikuna debüteerinud Erkki Luuk`i ja Anon Porx`i installatsioone aastast 1992, st Tartu-Seattle`i koolkonna aegadest.

29. mail 2009. a kl 21.00 Tartu Pärmivabrikus

TARTU TRASH

sündmus

Osalevad erkki luuk, martiini, andrus lauringson, kirke kangro, taavi novek, teresa novotny, chaneldior, porx, aive kalmus, võibolla ka meelisfromtartu ja miksmitte ka toomas thetloff jne

***

Põhiline probleem seisneb selles, et ei või kindlalt teada, mis juhtub siis, kui võtta tühi Coca-Cola pudel ja täita see Emajõe veega. Mõistus kaob tegelikult kohe pärast kokakoola otsasaamist ja pudeli tühjenemist. Mitteteadvuse hiigelväljadel müriseb ratsionaalne ja valikuid tegev inimbuldooser. Aga need väljad (mõlemad) on projitseeritud Ülenurmele. Ja need universaalsed inimbuldoosrid on konkretiseerunud mõnes juhuslikus parmus.

See oli 1994, kui Tartusse saabus esimene peegelklaasist pilvelõhkuja. Mitte keegi ei võtnud seda omaks. Nii ta ulpis mööda Emajõge ja kohalikud asukad hingasid kergendatult, kui ta linnapildist esimese suurema jõekäänaku taha ära kadus- küllap läks Venemaale õnne otsima. Aga ei. Juba esimene pilliroopuhmas võttis ta enda rüppe. Sealt ta siis sirgus kõrgele üles. Eemale taevasse, linnast ära, sinna, kuhu ikka Ülenurme kaudu minnakse.

Põhiline probleem seisneb selles, et ei või kindlalt teada, mis juhtub siis, kui võtta tühi Coca-Cola pudel ja täita see uriiniga. Justkui kirjutada valmis üks kiri, keerata see rulli ja toppida tühja pudelisse, et see siis kadunud maailma poole läkitada. Mis on häda ühel niisama tühjana seisval pudelil ja niisama loomulikul uriinil? Kes varjutab meie eest tõde ja toidab teadmatust?