2. Kääbuse teekond

Conceptual work nr 2: The dwarf`s route
See pidi olema aasta 1994, mil ma nägin oma elu esimest pilvelõhkujat. See oli üks peegelpindadega kaetud risttahukas, mis liugles Emajõe sinetaval veepinnal. Ja tardunud halli Tartu linna rahvas ohkas kergendusega, kui objekt esimese jõekäänaku taha ära kadus- küllap haihtuski ta sinna igaveseks, küllap läks ära Venemaale. Aga ei! Miski ei triivi igavesti selle jõe voolu keskel. Kohe pärast esimest kurvi randus objekt mudasel kaldal kuivanud kõrkjate vahele. Sinna ajas ta oma juured, hakkas tasapisi kasvama ja juba mõne aasta möödudes pürstis Emajõe kaldalt üles kõrgele taevasse hiiglaslik pilvelõhkuja, särav ja peegeldav, justkui rakett, mis eemaldub sellest maastikust, mis ta sünnitanud on. Tartu sulges selle endast välja. Mina aga unistasin pilvelõhkujatest. Mind köitis nende juures see peegelduv sinine taevas koos helevalgete pilvedega. Ja aeg-ajalt fantaseerisin ma punakaspruunid üheksakordsed Annelinna majadki liivakivist karpideks lihtsaks ja peaaegu olematuks algmateeriaks, millest järgmine aste ehk ongi peegelklaasidega kaetud pilvekõhkuja- taevas? Jah, olen alati olnud taeva usku. Minu katedraal sai peegelduv, terav ja kandiline. Ma puhusin sellesse ühe teatava ookeanilise tunde, ma rajasin sinna oma altari.
Okei. Selgus, et pilvelõhkujate sisemusel on nende välispinnaga üsnagi vähe ühist. Selgus, et see, mis 94-ndal jõevees ujus, oli konkreetse taustalooga kunstiteos. Aga see, mis hiljem jõe kaldale kerkis, oli midagi muud. Olin asjadest valesti aru saanud. Eksimused visatakse minema, vigadest püütakse õppida ja siis proovitakse uuesti. Või siis sülitatakse kõigele näkku ja võidetakse mõlemad vääramatud jõud- nii õige kui ka vale. Mina istutasin oma altari otse iseenese tuiksoonele. Jätsin selle Emajõe roostikusse mitmeks päevaks seisma- otsustage ise, millega tegemist on. 


